Vikipeedia:Nädala artiklid 2022

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nädala artiklid
2008200920102011
2012201320142015
2016201720182019
202020212022

Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2022. aasta nädala artiklid.

1. nädal[muuda lähteteksti]

Birnie asukohakaart

Birnie on asustamata korallsaar (kerkinud atoll) Vaikse ookeani keskosas Mikroneesias, väikseim Fööniksisaartest. Ta paikneb Abariringa saarest 80 km lõunakagus, Enderbury saarest 67 km edelas, Rawaki saarest 90 km läänes, Manra saarest 100 km põhjaloodes ja Orona saarest 120 km loodes. Birnie kuulub Kiribatile. Saare geograafilised koordinaadid täisminutiteni ümardatuna on 3°35'S, 171°31'W.

Saare pindala on 0,72 km².

Saar on madal ja halvasti nähtav. Sellepärast laevad seda enamasti väldivad, et mitte karile joosta.

Saare edelaosas paiknevas vaos on soolase veega järv, mis on laguuni jäänus. Kuigi järve toidavad vooluveekogud, kuivab ta sageli ära. Järve sügavuseks on mõõdetud kuni 1,8 m.

Birnie saare avastas 1823 laeva "Sydney Packet" meeskond kapten Emmetti või Emmenti juhtimisel. Ta sai nime Londoni ettevõtte Alexander Birnie & Co. või selle omaniku Alexander Birnie järgi, kellele laev kuulus. On oletatud ka, et saar on nimetatud inglise ärimehe ja riigitegelase Richard Birnie järgi. Sama laeva meeskond avastas 1823 ka Manra saare. Loe edasi ...

2. nädal[muuda lähteteksti]

Balti hõimude asukohakaart XIII sajandi alguses (kuralased helerohelisega)

Kuralased ehk kurelased ehk kuršid olid tänapäeva Läti Kuramaa lõunaosa ja Loode-Leedu aladel alates 1. aastatuhande I poolest elanud ja 17. sajandiks assimileerunud kura ehk kurši keelt kõnelenud rahvas. Kuni 13. sajandi kirjalikes allikates võib kuralane (c(h)ori, curones) olla ka geograafiline mõiste, mille all peeti silmas nii baltlastest kurše kui ka Kuramaa põhjaosa läänemeresoome rahvastikku, keda hiljem tuntakse Kuramaa liivlastena.

Kuralaste asuala oli Läänemere idarannikul, selle lõunapoolne osa ulatus tänapäeva Klaipedani ja algselt Liepāja juures olnud põhjapiir nihkus viikingiaja jooksul veidi edasi, Tebra jõeni. Mitme allika järgi oli see ala viikingiajal Skandinaavia meresõitjate rüüsteretkede sagedaseks sihtkohaks. Kuralaste (cori nime all) esmamainimine pärineb Bremeni peapiiskopi Rimberti umbes 875. aastal kirjutatud tööst, kus ta muuhulgas kirjeldab 854.–855. aastal kuralaste aladele korraldatud sõjaretki. Rimberti kohaselt tegid sõjakäigu Kuramaale, kus sel ajal olevat olnud 5 linna, regiooni või riiki (ladina keeles civitates), kõigepealt taanlased, kes said aga lahingus lüüa, kaotasid pooled mehed ja laevad ning palju vara. Loe edasi ...

3. nädal[muuda lähteteksti]

Balfouri männi levila

Balfouri mänd (Pinus balfouriana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Balfouri mänd on väga pikaealine ja aeglase kasvuga. Vanim leitud puu on 3400-aastane lõunapoolse alamliigi austrina esindaja. Põhjapoolse alamliigi balfouriana vanimad leitud puud on ligi 1600-aastased.

Puu kasvab tavaliselt 6–15 m, harva kuni 22 m kõrguseks. Suurima leitud puu kõrgus oli 23 m ja tüve läbimõõt 2,55 m.

Võra on koonilise või ebakorrapärase kujuga. Tüvi on sirge või kaldu, korp on üsna paks (5–8 cm), hall kuni punakas või pruunikas, rõmeline. Oksad on kõverad ja võivad olla suunatud nii alla kui üles.

Okkad on viiekaupa kimbus, 1½–4 cm pikad, ülespoole kõverdunud, sinakas- või kollakasrohelised, terava kuni tömbi tipuga, püsivad võrsetel 10–30 aastat. Okaste alumisel küljel on selgesti näha valged õhulõhed.

Balfouri männil eristatakse kahte alamliiki, mille levilad asuvad teineteisest umbes 480 km kaugusel. Loe edasi ...

4. nädal[muuda lähteteksti]

Raudna jõgi on osa Pärnu–Viljandi–Tartu veeteest. Peamiselt liigutakse seal kanuudega.

Pärnu–Viljandi–Tartu veetee on oletatavasti kunagi liiklemiseks kasutusel olnud veetee Pärnust läbi Viljandi Tartuni mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge veelahkmel oleva Viljandi järveni ning sealt edasi Tänassilma jõe, Võrtsjärve ja Suure Emajõe kaudu Tartuni.

Pärnu–Viljandi–Tartu veetee (ennekõike selle kõige küsitavama läbitavusega Raudna–Viljandi–Tänassilma lõigu) kunagist olemasolu on oletatud, toetudes vanadele kaartidele, kus Pärnu ja Tartu vahelisi jõgesid ja järvi näidatakse katkematu veesoonena, ning kirjutistele, mis osutavad võimalusele liigelda paadiga Tänassilma jõe, Viljandi järve ja Raudna jõe vahel. Samuti on juhitud tähelepanu asjaolule, et Suur Emajõgi ja Pärnu jõgi on muinas- ja keskajal kandnud ühte ja sedasama nime, et veetasemed jõgedes ja järvedes olid varem arvatavasti kõrgemad ning et veetee seletaks keskaegse Viljandi ning muinas- ja keskaegse Tartu toimimist kaubanduskeskusena. Mõned autorid pole esitatud argumente siiski piisavalt veenvateks pidanud ja kahtlevad veetee olemasolus või küllaldases läbitavuses. Loe edasi ...

5. nädal[muuda lähteteksti]

Fanny Mendelssohn Carl Joseph Begasi joonistusel (umbes 1821)

Fanny Cäcilie Mendelssohn (14. november 1805 Hamburg14. mai 1847 Berliin), hiljem Fanny Hensel, oli juudi päritolu Saksamaa pianist ja helilooja. Ta oli helilooja Felix Mendelssohn Bartholdy õde ning filosoofi Paul Henseli ja matemaatiku Kurt Henseli vanaema.

Fanny oli perekonna neljast lapsest vanim. Tema mõlemad vanemad olid juudid: isa Abraham, kes lasi end hiljem luteri kirikus ristida ning muutis koos sellega perekonnanime Mendelssohn Bartholdyks, oli filosoofi Moses Mendelssohni poeg ja pankur, ema Lea oli ettevõtja Daniel Itzigi lapselaps ja preisi diplomaadi Jakob Salomon Bartholdy õde.

Abraham ja Lea Mendelssohn tahtsid, et nende lapsed saaksid parima võimaliku hariduse. Nii saigi Fanny tolle aja naise kohta erakordselt kõrge muusikalise hariduse. Nagu Felix, oli Fannygi juba varases nooruses muusikaliselt väga andekas ja hakkas lapsena muusikat kirjutama. Isa Abraham pidas alguses Fannyt muusikaliselt lootustandvamaks kui Felixit. Seepärast ei soovinud ta, et Felixist saaks elukutseline muusik. Hiljem Abrahami arvamus muutus.

Fanny Mendelssohn kirjutas 466 helitööd. Peaaegu kogu tema heliloomingu moodustavad laulud ja klaverimuusika. Osa tema lauludest avaldati algselt Felix Mendelssohni nime all, nii ei teadnud ka Suurbritannia kuninganna Victoria, et tema lemmiklaulu "Itaalia" on kirjutanud Fanny, mitte Felix Mendelssohn. Laululisus kandus üle tema klaverimuusikassegi. Loe edasi ...

6. nädal[muuda lähteteksti]

Kareda lahing oli 1220. aastal Järvamaal Kareda külas toimunud Liivimaa ristisõja lahing. Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, ristisõdijate ja latgalite Harjumaale teel olnud sõjavägi kohtas piiskopi võimu all olevasse Järvasse rüüstama tulnud saarlasi. Kristlaste vägi otsustas neile vastu astuda ja ründas Karedal laagris olnud saarlasi. Lahing lõppes kristlaste ülekaaluka võiduga. Lahingu kirjeldus pärineb peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast, lühemalt on sellest juttu ka Liivimaa vanemas riimkroonikas.

Riiast alustati sõjakäiku eesmärgiga rünnata Harjumaad, ainsat Mandri-Eesti piirkonda, kus poldud veel Riia piiskopi või Taani kuninga ülemvõimu tunnistatud. Saksi hertsogi Alberti (Albrechti), Mõõgavendade ordumeistri Volquini ja Riia piiskopi Alberti venna Theoderichi juhitud sõjavägi, kuhu kuulusid orduvennad, piiskopimehed, liivlased ja latgalid, liikus Liivimaalt Sakalasse Navesti äärde, kus nendega liitusid sakalased, ugalased ja järvalased. Edasi läbi Nurmekunde liikus vägi Harjumaa poole kolmes kolonnis: sakslased koos latgalitega keskel, liivlased vasakul ja eestlased paremal. Loe edasi ...

7. nädal[muuda lähteteksti]

Jaapani mänd

Jaapani mänd (Pinus parviflora) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide alamperekonda Strobus.

Jaapani männil eristatakse kahte teisendit, millest üks kasvab Honshūl, Kyushul ja Shikokul 200–1800 m kõrgusel üle merepinna ning teine Hokkaidol 60–800 m kõrgusel ja Honshūl 300–2500 m kõrgusel üle merepinna.

Jaapani männi levilas valitseb niiske ja jahe kliima. Jaanuaris langeb temperatuur Hokkaido asurkonna levilas kuni −16 °C-ni, Honshūl kuni −15 °C-ni. Keskmine sademete hulk aastas on 1000–3000 mm.

Mändi kasutatakse haljastuses ja bonsaina.

Jaapani mänd paljuneb seemnete abil. Tolmlemine toimub tuule abil alates mai algusest. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta oktoobris ja levivad samuti peamiselt tuule abil. Pärast seemnete varisemist jäävad käbid puule tavaliselt mitmeks aastaks. Seemikute arenguks on soodsad varjulised ja niisked kasvukohad. Loe edasi ...

8. nädal[muuda lähteteksti]

Kunagine Araali mere kalalaev

Araali meri ehk Araal on Kesk-Aasias asuv umbjärv, mis jääb Kasahstani ja Usbekistani (Karakalpakkia) maa-alale.

Araali meri paikneb Kesk-Aasia suurte kõrbete (Karakumi, Kõzõlkumi ja Üstirti platoo) vahel ning tema valgla on 1,8 miljonit km². Valgla jaguneb järgmiste riikide vahel: Kasahstan, Usbekistan, Türkmenistan, Tadžikistan, Afganistan ja Iraan.

Araali mere veehulk sõltub eelkõige aurumisest ning kahest suurest sissevoolavast jõest: Amudarjast ja Sõrdarjast. Väiksem osatähtsus on põhjavee juurdevoolul.

Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt 4. järv maailmas, kuid tänapäevaks on ta inimtegevuse tõttu veemahust kaotanud üle 90%. Kuivamise peamine põhjus on Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks. Loe edasi ...

9. nädal[muuda lähteteksti]

Esimene Poola jagamine

Aastal 1772 toimunud esimene Poola jagamine oli esimene kolmest jagamisest ehk riigi osalisest annekteerimisest, mis aastaks 1795 tegid Rzeczpospolitale lõpu. Esimese jagamise peamiseks motiiviks olid Venemaa võimu kasv, mis hakkas ohustama Preisimaad ja Habsburgide Austria keisririiki. Jagamise kavandas Friedrich Suur, et hoida austerlasi, kes olid sõdades Otomani impeeriumiga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele – Venemaale, Austriale ja Preisimaale – suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vaheline tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end tõhusalt kaitsta ja riigis olid juba varem võõrväed, siis oli Seim sunnitud aastal 1773 nende kolme välisriigi korraldatud Jagamisseimi istungitel selle ratifitseerima.

Esimesel jagamisel kaotas Rzeczpospolita 211 000 km² maad (30% oma territooriumist) ja 4–5 miljonit elanikku, mis on ligikaudu kolmandik 14 miljonist, mis oli Poola rahvaarv enne jagamist.

Poola jaganud riike hakati selle aladel hiljem nimetama kolme musta kotka liiduks, sest kõigi jagamisel osalenud riikide vappidel oli musta kotka kujutis, sellal kui Poola vapil on kujutatud valget kotkast. Loe edasi ...

10. nädal[muuda lähteteksti]

Neptuun

Neptuun on Päikesesüsteemi kaheksas ja Päikesest kõige kaugemal asuv planeet. Läbimõõdu poolest on see neljas planeet ja massi poolest kolmas. Päikesesüsteemi hiidplaneetidest on Neptuun kõige tihedam. Selle mass on Maa omast 17 korda suurem. Neptuun tiirleb Päikesest keskmiselt 30,1 kaugusel. Neptuun nimetati vanarooma mütoloogia vetejumala Neptunuse järgi.

Palja silmaga ei ole Neptuun nähtav ja siiamaani on see ainus planeet, mis on avastatud matemaatilise ennustuse, mitte empiirilise vaatluse põhjal. Prantsuse astronoom Alexis Bouvard järeldas Uraani orbiidi ootamatute muutuste põhjal, et selle orbiit on häiritud tundmatu planeedi tõttu.

23. septembril 1846 vaatles Johann Gottfried Galle Neptuuni teleskoobiga vaid ühe kaarekraadi kaugusel asukohast, kus see Urbain Le Verrier' ennustuse järgi pidi paiknema. Peagi avastati ka Neptuuni suurim kaaslane Triton; ülejäänud 13 kaaslast leiti alles 20. ja 21. sajandil. Neptuuni kauguse tõttu Maast on selle näiv suurus väike, mis teeb ka selle uurimise maapealsete teleskoopidega keeruliseks. Neptuuni on külastanud ainult kosmosesond Voyager 2 ja see toimus 25. augustil 1989. Hubble'i kosmoseteleskoobi ja suurte adaptiivse optikaga maapealsete teleskoopide ehitamine on võimaldanud teha täpsemaid vaatlusi. Loe edasi ...

11. nädal[muuda lähteteksti]

Toreda nulu latv

Tore nulg on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Ta on hõbenulu lähedane sugulane. Tore nulg kasvab Põhja-Ameerika lääneosa mägedes parasvöötme kliimas. Puit on kerge ja pehme, kuid nulu kohta vastupidav. Et toreda nulu võra on hõbedane, kasvatatakse teda ka jõulupuuks.

Tore nulg kasvab looduslikult tavaliselt 20–40, harva kuni 60 m kõrguseks. Tüve läbimõõt küündib soodsates oludes 2,6 meetrini. Puude eluiga võib ületada 600 aastat. Tore nulg moodustab tihti puhaspuistuid või on domineeriv puuliik okaspuusegametsas.

Kuna käbid valmivad üldjuhul vaid puu tipuosas, siis igasugused tipuosa kahjustused vähendavad oluliselt käbide arvu. Eriti sagedasti esineb selliseid kahjustusi vanadel puudel. Seemnete idanevus on tavaliselt madal, alla 40%, kuid selle kompenseerib seemnete suur hulk. Erakordselt heal seemneaastal võivad puud toota 1,4 miljonit seemet hektari kohta, tavalisel seemneaastal on see umbes kümme korda väiksem. Väga head seemneaastad esinevad 1–4 aasta järel. Seemnete eraldumine koos käbide lagunemisega algab septembri lõpust oktoobri keskpaigani ja neid levitab peamiselt tuul, kandes nad tavaliselt kaugusele, mis on 1½–2 korda suurem puu kõrgusest. Loe edasi ...

12. nädal[muuda lähteteksti]

Stanley Kubrick (1975)

Stanley Kubrick (26. juuli 1928 New York7. märts 1999 Hertfordshire) oli Ameerika Ühendriikidest pärit filmilavastaja, stsenarist, filmiprodutsent, filmioperaator ja fotograaf, kes tegutses peamiselt Suurbritannias. Kubrickut on nimetatud üheks kõigi aegade mõjukaimaks filmitegijaks, kuigi ta tegi pika, 48-aastase karjääri jooksul vaid 16 filmi. Kubricku filmide žanrivalik oli lai: tema loomingusse kuulub sõja-, kriminaal-, romantika-, õudus-, ajastu- ja ulmefilme ning musti komöödiaid. Kubrickut teati aeglaselt töötava perfektsionistina. Eraelus oli ta eraklik.

Paljud Kubricku filmid olid operaatoritöö poolest uuenduslikud. Eriti paistab silma ulmefilm "2001: Kosmoseodüsseia" (1968), mida filmirežissöör Steven Spielberg on nimetanud uuenduslike efektide ja realistliku õhkkonna loomise tõttu tema põlvkonna nn suureks pauguks. Ajastudraama "Barry Lyndon" filmimisel kasutas Kubrick Carl Zeissi NASA jaoks välja töötatud objektiive, et oleks võimalik üles võtta stseene, kus valgust annab vaid küünal, ning "Hiilgus" (1980) oli üks esimesi filme, kus kasutati steadicam'i.

Kuigi mõned Kubricku filmid tekitasid vaidlusi ja kriitika oli vastuoluline, esitati enamik tema filme kandideerima Oscaritele, Kuldgloobustele ja BAFTA auhindadele. Kubrick võitis Oscari filmiga "2001: Kosmoseodüsseia", lisaks tunnustati tema loomingut 32 muu auhinnaga ja esitati kandideerima 46 auhinnale. Loe edasi ...

13. nädal[muuda lähteteksti]

Minose kultuuri levila

Minose kultuur (ka minoiline kultuur või Kreeta kultuur) oli pronksiaegne kultuur, mis kujunes Kreetal ja teistel Egeuse mere saartel. See kestis vahemikus 3650–1400 eKr. Minose kultuur on osa laiemast Egeuse kultuurist.

Nimetus "Minose kultuur" tuleneb müütilise kuninga Minose nimest. Minost seostati Kreeka mütoloogias Minotaurose ja labürindiga, mida Evans seostas suurima Minose kultuuri asulakohaga Knossoses. Homerose järgi olevat Kreetal kunagi asunud 90 linna.

Minose kultuuri esindajad olid valdavalt kaupmehed, kes kauplesid meretaguste maadega. Parimaks dateerimisvahendiks on nende keraamika. Kuna nad olid kaupmehed ja kunstnikud, ulatus nende kultuuri mõju kaugele väljapoole Kreetat: üle Küklaadide Egiptuse Vanasse riiki, vaske tootvale Küprose saarele, selle taga asuvasse Kaananisse ja Levanti ning Anatoolia aladele. Santorini saarel asuv ja Thira vulkaani purske tagajärjel hävinud Akrotiri linn on üks selle kultuuri rikkalikumaid leiupaikasid.

Minose kultuuri keel ja nende kirjaviis Lineaarkiri A on siiamaani dešifreerimata. Üldiselt arvatakse, et minoilise perioodi Kreetal sisekonflikte enne mükeene kultuuri praktiliselt ei olnud. Thira vulkaani purse ja mükeenelaste relvastatud sissetung on kaks peamist teooriat, mis seletavad Minose kultuuri kadumist aasta 1400 eKr paiku. Loe edasi ...

14. nädal[muuda lähteteksti]

Marssal Mannerheimi ratsamonument (soome keeles Marsalkka Mannerheimin ratsastajapatsas) on Soome presidendi marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi ratsamonument Helsingi kesklinnas.

Kuju autor on skulptor Aimo Tukiainen. Monument avati Mannerheimi sünniaastapäeval 4. juunil 1960.

Seda, miks mälestusmärk pidi olema just ratsamonument, põhjendati ühest küljest asjaoluga, et Mannerheim oli ratsaväelane. Teisest küljest on traditsiooniliselt riigimehi ja väepealikuid hobuse seljas kujutatud, Soomes aga polnud veel ühtki ratsamonumenti.

Mannerheimi ratsamonument on üks Helsingi tuntuimaid vaatamisväärsusi. Monumendi jalamile viiakse lilli Mannerheimi sünniaastapäeva ja Talvesõja lõppemise mälestuseks.

Mannerheimi 100. sünniaastapäeval 4. juunil 1967 ilmus monumenti kujutav postmark. Loe edasi ...

15. nädal[muuda lähteteksti]

Noored torkavad kuused

Torkav kuusk ehk hõbekuusk ehk ilukuusk ehk sinikuusk (Picea pungens) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Torkava kuuse looduslik levila jääb Kaljumäestiku kesk- ja lõunaossa. Euroopasse jõudis liik 1863. aastal. Selle kultivarid on levinud ka Eesti linnaparkides.

Torkava kuuse puidul pole väga suurt majanduslikku tähtsust, kuna tema levik pole laialdane ja puidu füüsikalis-mehaanilised omadused pole kuigi head. Puit on kerge, pehme, vaigukäikudega ja paljude oksakohtadega, mis vähendavad oluliselt tema tugevusomadusi. Puid kasutatakse jõulupuudena ja mõnel määral mäenõlvade kaitseks erosiooni vastu. Torkav kuusk on USA Utah' ja Colorado osariigi tunnuspuu.

Torkav kuusk on populaarne haljastuses, kuna ta on väga dekoratiivne, pole eriti nõudlik pinnase suhtes ning talub hästi tahma ja heitgaase. Ilus võra on vaid täisvalguses kasvavatel puudel ja puu kaotab 50–60 aasta vanuselt järk-järgult kauni välimuse. Temast on aretatud ligi 38 kultivari. Loe edasi ...

16. nädal[muuda lähteteksti]

Löwis of Menarite suguvõsavapp. Löwis of Menar oli ilmselt enim Eestis mõisaid vallanud šoti suguvõsa.

Eesti šotlased on üks rahvusvähemusi Eestis.

Eesti vabariigis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 21 šotlast.

Teadaolevalt saabusid esimesed šotlased Eesti aladele 16.–17. sajandi sõdade käigus, mil suur hulk šoti palgasõdureid teenis Rootsi ja Taani vägedes. Tol ajal läänistati šoti päritolu aadlikele Eesti alal mitu mõisa ja mõned šoti päritolu aadlisuguvõsad immatrikuleeriti hiljem Balti rüütelkondade koosseisu. Eesti- ja Liivimaal elas ka šotlastest linnakodanikke.

Šoti päritolu mõisaomanike järgi on Eestis nime saanud vähemalt kaks asulat: Purdi (Burt) ja Vorbuse (Forbes).

Eestis tegutseb Eesti Šoti Kultuuriselts, mille eesmärk on tutvustada Eestis šoti kultuuri ning arendada huvitegevust ja kahe maa vahelisi kultuurisuhteid. Šoti Kultuuriselts on korraldanud Haapsalus šoti kultuuripäevi ja muid üritusi. Loe edasi ...

17. nädal[muuda lähteteksti]

Mässu üks juhte Aleksander Ohak

Saaremaa mäss (ka Saaremaa ülestõus) oli Eesti Ajutise Valitsuse ja mõisnikevastane mäss Saare maakonnas 1919. aasta 16.21. veebruaril.

Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioon tekitasid Saaremaal raske majandusliku olukorra. Kui piirkond läks sõja järel Eesti Vabariigi koosseisu, siis loodeti, et uus valitsus annab vaesuse ja toidunappuse leevendamiseks maapuuduses talurahvale mõisnike maid. Otsus maareformi arutamine Asutava Kogu kokkukutsumiseni edasi lükata, elanikelt vilja rekvireerimised ja teised võimude sammud tekitasid inimestes aga pettumuse ja arusaama, et Eesti valitsus on mõisnikesõbralik ja et tema peale loota ei saa. Valitsuse- ja mõisnikevastase meeleolu levimisele aitasid kaasa kohalikud enamlusmeelsed inimesed. Enamlaste endi rolli kohta mässu puhkemises on aga avaldatud vastandlikke seisukohti. Mässu otseseks ajendiks sai valitsuse ebapopulaarne otsus sunniviisilise mobilisatsiooniga Saaremaa mehi värvata, et neid Nõukogude Venemaaga sõdivasse Eesti sõjaväkke saata. Loe edasi ...

18. nädal[muuda lähteteksti]

Ajakirja Time logo

Time (registreeritud kaubamärgina läbivate suurtähtedega TIME; lahtikirjutatult The International Magazine of Events) on alates 1923. aastast Ameerika Ühendriikides New Yorgis ilmuv uudisteajakiri.

Suurbritannias Londonis ilmub Euroopa väljaanne (Time Europe, varem kandis nime Time Atlantic), mis hõlmab ka Lähis-Ida, Aafrikat ja alates 2003. aastast Ladina-Ameerikat. Aasia väljaande (Time Asia) toimetus asub Hongkongis. Austraalia ja Okeaania väljaanne (Time South Pacific) hõlmab Austraaliat ja Uus-Meremaad ning muid Okeaania saareriike; selle toimetus asub Sydneys. Detsembris 2008 sulges Time versiooni, mis erines põhiväljaandest ainult spetsiaalselt Kanada lugejaskonnale suunatud reklaamide poolest.

Time on maailma loetuim iga nädal ilmuv uudisteajakiri. Selle trükiversiooni loeb 26 miljonit inimest, kellest 20 miljonit elab Ameerika Ühendriikides. Loe edasi ...

19. nädal[muuda lähteteksti]

Antonio Vivaldi

Antonio Lucio Vivaldi (4. märts 1678 Veneetsia28. juuli 1741 Viin) oli Itaalia barokiajastu helilooja ja viiulimängija.

Ta õppis viiulit isa käe all ja ühe allika andmetel asendas ta isa Püha Markuse katedraali orkestris. Sellegipoolest pandi ta 15-aastaselt õppima preestriks. Kui Vivaldi kümme aastat hiljem preestriks sai, jäi ta tervislikel põhjustel selleks vaid vähemaks kui aastaks. Vivaldi töötas viiuliõpetajana ning hiljem ka orkestri- ja koorijuhina Veneetsia orbude- ja vallaslastekodus Ospedale della Pietà. Vaheaegadega tegutses ta seal aastatel 17031740. Sealse orkestri ja koori viis ta nii kõrgele tasemele, et lapsi tuldi spetsiaalselt kuulama ka välismaalt.

Vivaldi on kirjutanud soolo-, kaksik- ja ansamblikontserte, soolo- ja triosonaate, avamänge, oopereid, vaimulikke vokaalteoseid ja kantaate, kokku umbes 770 teost. Tema tuntuimad helitööd on neljast soolokontserdist koosnev "Neli aastaaega" ning "Gloria" koorile ja orkestrile. Vivaldi paistis silma erakordse töötempo poolest: ooperi "Tito Manlio" kirjutas ta vaid 5 päevaga. Loe edasi ...

20. nädal[muuda lähteteksti]

Kiirja männi käbi

Kiirjas mänd (Pinus radiata) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Puu esmaavastaja on iiri botaanik Thomas Coulter (1793–1843), kes leidis kiirjad männid 1830. aastal Californias.

Kiirjas mänd on lühiealine okaspuu, maksimaalne eluiga küündib 80–90 aastani.

Puu kasvab looduslikus levilas 15–30 m, kultiveerituna ka üle 60 m kõrgeks. Tüve läbimõõt on tavaliselt 30–90, kultiveerituna ka kuni 258 cm. Tüve koor on hall kuni punakaspruun, plaatjas, sügavate pikivagudega, mille põhjad on punased.

Käbid jäävad puudele mitmeks aastaks ning avanevad ja sulguvad mitu korda, sõltuvalt õhu temperatuurist ja niiskusest. Kuna enamasti on loodusliku levila kliima jahe ja niiske, siis avanevad käbid ebakorrapäraselt ja lühikest aega, mistõttu seemned eralduvad mitme aasta jooksul. Kuival ja kuumal suvel või metsapõlengute ajal eralduvad korraga aastate jooksul valminud seemned, mistõttu kiirja männi metsad taastuvad põlengute järel üsna kiiresti. Seemnete levitajaks on peamiselt tuul ning nendest toituvad linnud ja närilised. Loe edasi ...

21. nädal[muuda lähteteksti]

eestlaste võetud vangid novembris 1919

Krasnaja Gorka ehk Ingeri operatsioon oli 1919. aasta oktoobris ja novembris Eesti Vabadussõja ajal toimunud Eesti Rahvaväe 1. diviisi pealetung Krasnaja Gorka kindluse vallutamiseks Punaarmee 6. diviisi käest.

Operatsiooni eesmärk oli katta Loodearmee põhjatiiba, samas loodeti Krasnaja Gorka suurtükkide abil hävitada ka Balti laevastik, et ei punane ega valge Venemaa saaks seda tulevikus Eesti vastu kasutada. See Eesti Merejõudude juhataja admiral Johan Pitka juhtimisel toimunud operatsioon kukkus aga läbi.

Eesti väekoondis, mis toodi kohale sõjalaevadel, oli liiga nõrgalt varustatud suurtükiväega vastase kindlustatud kaitsepositsioonide edukaks ründamiseks. Maaväe tegevust toetas küll oma tulega Eesti ja Briti sõjalaevastik, sealhulgas monitor Erebus oma 15-tollistest suurtükkidest. Kõik see ei kõigutanud aga fordi vastupanu ja Krasnaja Gorka jäigi vallutamata. Loe edasi ...

22. nädal[muuda lähteteksti]

Karepa rannamaastik. Kaarel Liimandi 1936. aasta maal

Karepa on hajaasustusega rannaküla Lääne-Virumaal Haljala vallas Soome lahe ääres.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vihula valda.

Karepa nimi esineb kirjalikes allikates esimest korda 1541. aastal metsa nimena (Wald von Karrepso). Rannapiirkonnas paiknev asustus jäi Selja mõisa maadele. Olulised tegevusalad olid kalapüük, põllumajandus ja sõbrakaubandus. 20. sajandi algul kujunes Karepa suvituspiirkonnaks. Tänapäeval on Karepa küla Karepa kandi keskus.

Külas asub Karepa sadam. Seal tegutsevad Karepa raamatukogu ja Karepa rahvamaja. Aastatel 1919–1962 oli külas Karepa algkool. Lähipiirkonna elanike koondab MTÜ Karepa Selts.

Kalame taluhooned, kus sündis maalikunstnik Richard Sagrits, on arvatud kultuurimälestisteks. Seal tegutseb Kalame talumuuseum.

Mööda küla läänepiiri voolab Selja jõgi. Seda ümbritsevat ala kaitstakse Selja jõe maastikukaitseala koosseisus. Küla läbib ka Karepa oja. Loe edasi ...

23. nädal[muuda lähteteksti]

Edgar von Wahl (1914)

Edgar von Wahl (täisnimi Edgar Aleksis Robert von Wahl või Edgar Alexei Robert von Wahl, pseudonüüm Julian Prorók; 23. august (vkj 11. august) 1867 Ukraina9. märts 1948 Tallinn) oli baltisaksa õpetaja ja harrastuskeeleteadlane, kes sai tuntuks kunstliku keele oktsidentaali loojana.

Wahl omandas hariduse Peterburis ja läbis vabatahtlikult sõjaväeteenistuse Venemaa keiserlikus mereväes. 1894. aastal kolis ta Tallinna, kus elas pea kogu oma ülejäänud elu. Ta töötas kooliõpetajana, andes tunde mitmes Tallinna koolis. Enne esimest maailmasõda ja selle ajal oli ta ka Tallinna linnavolinik.

Keeleteadusega tegeles Edgar von Wahl hobi korras, ta polnud seda õppinud ega teinud keeleteadlasena erialast tööd. Wahli huvi keelte ja eriti tehiskeelte vastu tekkis juba Peterburis õppides. Ta alustas volapüki propageerijana ja asus seejärel esperantoga tegelema, olles üks esimestest esperantistidest. 19. sajandi viimasel kümnendil alustas ta aga uue ideaalse rahvusvahelise keele otsinguid, mis jõudsid 1922. aastaks oktsidentaaliks nimetatud keele tutvustamiseni ja eelkõige oktsidentaali propageerimiseks mõeldud ajakirja Kosmoglott väljaandmiseni.

1949. aastal nimetati tema loodud keel ümber interlingueks ning selle nimetusega tuntakse seda enamasti ka tänapäeval. Loe edasi ...

24. nädal[muuda lähteteksti]

Kanada kuused Alaskal

Kanada kuusk ehk valge kuusk (Picea glauca) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu, mis levib laialdasel alal Põhja-Ameerika põhjaosas Vaiksest ookeanist kuni Atlandi ookeanini.

Liigil eristatakse kahte teisendit ning see annab hübriide ka teiste kuuseliikidega.

Kuna kanada kuusk kasvab väga suurel maa-alal, siis varieerub kliima samuti suures ulatuses. Levila põhjapiiril on miinimumtemperatuurid kuni –54 °C ja lõunapiiril on maksimumtemperatuurid kuni +43 °C. Kasvupiirkondade keskmine sademete hulk on vahemikus 1270 mm (Nova Scotia ja Newfoundland) kuni 250 mm (Loodealad, Yukon, osa Alaskast). Vegetatsiooniperiood kestab 180 päevast USA Maine'i osariigis kuni 20 päevani Põhja-Kanadas. Keskmine vegetatsiooniperioodi pikkus on 60 päeva. Puu talub talvel külma kuni –40...–46 °C.

Euroopasse jõudis kanada kuusk esimest korda 1700. aastal ning Eestisse 19. sajandil. Eestis kasvab liik hästi ja seda esineb paljudes parkides, kuid metsakultuuris ei suuda see kasvukiiruselt hariliku kuusega võistelda. Loe edasi ...

25. nädal[muuda lähteteksti]

Bütsantsi lipp

Bütsants ehk Ida-Rooma riik ehk Ida-Rooma keisririik ehk Ida-Rooma impeerium oli riik, mis tekkis Rooma keisririigi idaosas riigi jagunemise tagajärjel. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi.

Riiginimed Bütsants ja Ida-Rooma keisririik võeti kasutusele alles pärast riigi eksisteerimise lõppu. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riigi nimi Rooma keisririik (kreeka keeles Βασιλεία Ῥωμαίων, Basileia Rhōmaiōn; ladina keeles Imperium Romanum) või Romania (Ῥωμανία), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid.

Bütsantsi eristatakse tänapäeval Rooma riigist eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel kreeka keel.

Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukaimate riikide hulka. Loe edasi ...

26. nädal[muuda lähteteksti]

Āraiši järvelinnus

Āraiši järvelinnus (läti keeles Āraišu ezerpils) oli umbes aastatel 780–1050 (1200) Lätis Cēsise lähedal Āraiši järve saarel paiknenud asula, mis hiljem jäi vee alla. Tänapäeval on järveasula rekonstrueeritud ja sellest on saanud turismiatraktsioon.

Asula ehitati järverannast 30–50 m kaugusele. Tol ajal oli veetase tänapäevasest 1,7 m madalam. Kallast ja asulat ühendas 80 m pikkusele tammile tehtud palktee. Järveasula rajamise põhjuseks on peetud kaitsevajadust. Nelinurkne ja kaitsetaraga ümbritsetud asula hõlmas algselt umbes 800 m², hiljem kuni kaks korda suuremat ala ja oli tihedasti täis ehitatud. Majad rajati 35×25 m suurusele palkplatvormile, mis toestati kuni 1,5 m kõrguse rõhtpalkidest raamkonstruktsiooniga.

Nelinurksed elamud, mille suurus oli umbkaudu 4×5 m, ehitati enamasti paarikaupa ja paiknesid korrapärastes ridades. Elamud olid sarnased: sissepääs asus üheruumilise maja esikülje vasakul pool, paremale poole tehti tihti juurdeehitus, kus ilmselt hoiti tagavarasid. Tänavad olid enamasti 3–3,6 m laiad, täidetud haoga ning kaetud rohu, laastude ja puukoore, mõnikord ka laudade ja lattidega. Kui asulat laiendati, paiknes kompleksi südames üks keskne hoone, hiljem rajati selle asemele väljak, mille ümber olid eluhooned ja nende taga majapidamishooned. Sissekäik asulasse kindlustati tugevalt. Saarelt on leitud jälgi 146 hoonest, millest 76 olid elamud. Korraga oli kasutusel kuni paarkümmend elumaja. Loe edasi ...

27. nädal[muuda lähteteksti]

Skulptuur "Väikese printsi" tegelasest laternasüütajast

"Väike prints" (prantsuse keeles "Le Petit Prince") on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupéry (1900–1944, langenud Prantsusmaa eest) 1943. aastal ilmunud kirjandusteos.

Tegemist on loetuima ja tõlgituima prantsuskeelse jutustusega, mis on ilmunud umbes 300 keeles ja murdes. Raamatut on müüdud üle 200 miljoni eksemplari. Prantslased hääletasid selle 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks.

Saint-Exupéry, sõjaväelendur ja hinnatud kirjandusauhindade laureaat (Prantsusmaal Grand Prix du Roman ja USA-s National Book Award), kirjutas ja illustreeris käsikirja USA-s, kuhu ta pages II maailmasõja ajal.

Raamat esitab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse üle, kutsudes kaasa mõtlema üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle.

Jutustusest on aastakümnete vältel loodud mugandusi, sealhulgas kuuldemänge, filme, teatri- ja balletilavastusi. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka. Loe edasi ...

28. nädal[muuda lähteteksti]

Ameerika alligaator sööb härgkonna

Ameerika alligaator ehk mississippi alligaator (Alligator mississippiensis) on suur roomaja krokodilliliste seltsist. Ta elab Ameerika Ühendriikide kaguosas. Ameerika alligaator on suurem kahest elavast alligaatori perekonda kuuluvast liigist, väiksem liik on hiina alligaator. Isased alligaatorid kasvavad 3,4–4,6 m pikkuseks ja võivad kaaluda kuni 453 kg. Emased on väiksemad ja kasvavad umbes 3 meetri pikkuseks. Ameerika alligaatorid elavad mageveega märgaladel, sealhulgas padurates ja küpressisoodes Texasest Põhja-Carolinani. Kui nende lõuad on suletud, siis erinevalt krokodillidest pole nende hambad nähtaval. Alligaatorid taluvad merevett kehvemini, kuid jahedat kliimat paremini kui ameerika krokodillid, keda on leitud vaid troopilise kliimaga aladelt.

Alligaatorid on tippkiskjad, kes söövad kala, kahepaikseid, roomajaid, linde ja imetajaid. Vastkoorunud pojad toituvad peamiselt putukatest. Paaritumisajal isased möirgavad ja kasutavad emaste ligimeelitamiseks infrahelisid. Emane muneb munad taimedest, okstest, mudast ja lehtedest pessa, mis asub varjatud kohas vee läheduses. Vastsündinute keha ümber on kollased vöödid ja ema valvab järeltulijaid tavaliselt aasta, aga vahel ka kaks-kolm aastat. Loe edasi ...

29. nädal[muuda lähteteksti]

Tallinna piiramine toimus 1223. aasta sügisel, mil kolme Vene vürstiriigi (Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva) väed koos nendega liitunud eestlastega piirasid neli nädalat edutult Toompea linnusesse varjunud Taani vägesid.

1219. aastal Liivimaa ristisõtta sekkunud ja Tallinna kohal Toompea linnusest oma tugipunkti teinud Taani oli 1221. aasta lõpuks oma kontrollile allutanud kogu Eestimaa põhjaosa: Revala, Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa. Saarlased, kes Eestimaal ainsatena olid jäänud Taani kuningast või riialastest (Riia piiskopist ja Mõõgavendade ordust) sõltumatuks, nägid selles tungimist nende otsesesse huvipiirkonda ja võtsid eesmärgiks Toompea linnuse alistamise. Algselt 1220. aastasse plaanitud ettevõtmine tehti teoks aasta hiljem, kui koos revalaste, harjulaste ja virulastega Tallinna linnust ründama asuti. Kaks nädalat kestnud piiramine lõpetati aga tulemusi saavutamata, kui merelt arvati lähenevat laevu Taani sõjajõududega. Loe edasi ...

30. nädal[muuda lähteteksti]

Portugali reljeefikaart

Portugal (ametlikult Portugali Vabariik) on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas.

See piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga ning on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks kuuluvad Portugalile kaks saarestikku, Assoorid ja Madeira, millel on autonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud muistse rooma asula Portus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.

Tänapäevase Portugali maa-ala on olnud asustatud esiajast alates. Keltidele ja roomlastele järgnesid germaani rahvad läänegoodid ja sueebid; nende valdused hõivasid omakorda araablased ja berberid, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Need muslimitest elanikud tõrjuti poolsaarelt välja rekonkista käigus. 1139. aastal eraldus Portugali kuningriik Leóni kuningriigist. 15.–16. sajandil suurte maadeavastuste ajastul laiendas Portugal läänemaailma mõjupiire ja rajas esimese ülemaailmse koloniaalimpeeriumi. Portugalist sai üks võimsaimaid riike kogu maailmas, mis jagas 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga suurema osa maailmast enda ja Hispaania vahel. Loe edasi ...

31. nädal[muuda lähteteksti]

Gustav Mahler (1892)

Gustav Mahler (7. juuli 1860 Kaliště18. mai 1911 Viin) oli juudi päritolu Austria hilisromantismi helilooja ja üks oma aja tähtsamaid dirigente.

Heliloojana oli Mahler sillaks 19. sajandi Austria ja Saksa traditsioonide ning 20. sajandi alguse modernismi vahel. Ta oli oma eluajal tunnustatud dirigent, kuid tema helilooming sai populaarseks alles pärast natsionaalsotsialistlikku diktatuuri, mille ajal oli tema teoste esitamine keelatud. Nüüdseks on temast saanud üks kõigi aegade kõige sagedamini esitatavaid ja salvestatavaid heliloojaid.

Mahleri muusikaanne avaldus varakult. Pärast Muusikasõprade Seltsi Konservatooriumi lõpetamist 1878 edenes tema dirigendikarjäär Euroopa ooperiteatrites, kuni ta 1897 sai Viini Õukonnaooperi muusikadirektoriks. Kümne Viinis veedetud aasta jooksul pidi Mahler taluma juudivastase ajakirjanduse rünnakuid, kuigi enne Viini asumist sai temast katoliku kiriku liige. Kompromissitu nõudlikkuse ja uuenduslike interpretatsioonide tõttu peeti teda üheks parimatest ooperidirigentidest. Eriti hinnati tema tõlgendusi Wagneri ja Mozarti lavateostest. Hiljem oli ta lühikest aega Metropolitan Opera ja New Yorgi Filharmoonikute peadirigent. Loe edasi ...

32. nädal[muuda lähteteksti]

Abakala

Abakala (Abramis ballerus, sünonüüm Ballerus ballerus) on karpkalalaste sugukonnast latika perekonda kuuluv kalaliik.

Esimesena kirjeldas abakala teaduslikult Karl Linné 1758.

Abakala on latikaga sarnane kala, kelle levilasse kuuluvad Läänemerre, Musta merre, Põhjamerre ja Kaspia merre suubuvad suured jõed. 20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud.

Eestis on abakala välja surnud. Viimased isendid püüti meil 19. sajandil. Peipsi järves arvukalt esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel.

Abakala eelistab elupaikadena madalikke läbivaid suuri aeglase vooluga jõgesid, kuid teda võib esineda ka eutroofsetes järvedes. Toiduks on talle peamiselt zooplankton. Loe edasi ...

33. nädal[muuda lähteteksti]

Briti impeeriumi alt iseseisvunud riigid

Briti impeerium oli Suurbritannia (ja sellele eelnenud riikide) hallatud suurriik, mille koosseisu kuulusid dominioonid, kolooniad, protektoraadid, Rahvasteliidu mandaadid ja muud sõltuvad territooriumid.

Impeeriumi tekkeperioodiks kujunes 16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus, mil Inglismaa rajas meretagused kolooniad ja kaubasadamad. Briti impeerium oli oma kõrgajal suurim impeerium maailmas. 1922. aastal elas suurriigis 458 miljonit inimest (veerand maailma elanikkonnast) ja selle kogupindala oli suurem kui 33,7 miljonit km² (peaaegu veerand Maa maismaast).

Pärast Teist maailmasõda algas ulatuslik dekoloniseerumine ja enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes Hongkongi üleandmisega Hiina Rahvavabariigile 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 meretagust territooriumi jäänud Suurbritannia hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval Rahvaste Ühendusse. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana. Loe edasi ...

34. nädal[muuda lähteteksti]

Trakų Vokė mõisahäärber

Trakų Vokė mõis (leedu keeles Trakų Vokės dvaras) on Vilniuses Paneriai vallas Trakų Vokė linnaosas asuv endine mõis. Mõisakompleks asub aadressil Žalioji väljak 2A.

Vytautas asustas Vokė piirkonda Krimmist pagevaid tatarlasi. Sealsete alade esimene teadaolev omanik oligi tatarlane Atikiez Biezgimovič, kelle surma järel mõis läks Abrahimas Zavadskise valdusse. 16. sajandi alguses läks mõis ligi sajaks aastaks Sapiehade suguvõsa valdusse. Aastal 1773 kuulus mõis Dombrovskistele, 1832 läksid sealsed maad riigi omandisse. Sealsed karjamõisaks kujunenud alad omandas eelmise omaniku poeg Liudvik Dambrovski. 19. sajandi keskpaiku sai sellest aga Tyszkiewiczite valdus.

Mõisa ostis tõenäoliselt Józef Tyszkiewicz, kes on ka maetud mõisas asuvasse Tyszkiewiczite suguvõsa rahulasse. Seejärel päris mõisa Jan Witold Tyszkiewicz, kes otsustas oma Vałožynis asunud valdustest Vilniusele lähemale kolida ja rajas ka sealse mõisakompleksi. Toona oli mõisa suurus 4735 tiinu (pisut üle 50 km²). Mõisakompleksi rajamisel lähtuti põhimõttest, et see peab olema mitte üksnes esinduslik, vaid ka praktiline. Osaliselt rajati sinna ka rahvalikus stiilis puithooneid, mis jäljendasid taluarhitektuuri praktilisust. Loe edasi ...

35. nädal[muuda lähteteksti]

Matadoor ja surnud võitlushärg

Corrida (hispaania keeles corrida de toros (sõnadest correr – jooksma ja torohärg, otsetõlkes 'härgade jooksutamine')) on traditsiooniline hispaaniapärane härjavõitlus, mida harrastatakse lisaks Hispaaniale mõnes teiseski (eeskätt Ladina-Ameerika) riigis. Corrida on vaatemäng, mille käigus jalgsi või hobuse seljas härjavõitlejad (toreadoorid ehk toreerod) võitlevad härjavõitlusareenil selleks otstarbeks kasvatatud võitlushärgadega. Tänapäeva Hispaanias peetav härjavõitlus tugineb 18. sajandi lõpus kehtestatud reeglitele, mille järgi härjavõitlus lõpeb härja surmaga.

Hispaania härjavõitluskultuuri täpne kujunemislugu pole teada, kuid levinud oletuse järgi peituvad selle juured antiikkultuuris, mis jõudis tänapäeva Hispaania alale romaniseerumise käigus. Läänegootide kuningriigis hakkas umbes 5. sajandil seni levinud härgade õrritamise kombest välja kujunema kindlate elementidega vaatemäng. Vaatemängu käigus õrritasid noored mehed enda julguse tõestamiseks härga ning hüppasid üle tema, kui härg neid ründas. 711. aastal Ibeeria poolsaarele tunginud osavate ratsanikena tuntud maurid viisid härjamängudesse sisse võitluse pidamise hobuselt ja piigiga.

Corrida't on alates selle sünnist kritiseeritud, korduvalt ära keelatud ja see on kohanud mitmesugust vastuseisu. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandil on härjavõitlus langenud loomakaitsjate üha süveneva surve alla. Loomakaitseaktivistide sõnul on härjavõitlus julm ja barbaarne tegevusala, mille käigus härg kannatab tugeva stressi käes ning sureb aeglasse ja piinarikkasse surma. Loe edasi ...

36. nädal[muuda lähteteksti]

Kõrvukrebane

Kõrvukrebane (Otocyon megalotis) on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja, kõrvukrebase perekonna ainus säilinud liik.

Kõrvukrebane elab Aafrika savannides kahe eraldiseisva asurkonnana mandri ida- ja lõunaosas. Ta sai nime oma suurte kõrvade järgi. Kõrvukrebane toitub eelkõige putukatest, eriti termiitidest.

Kõrvukrebane on karjaloom. Nad peavad jahti karjadena ja liiguvad harva üksteisest kaugemale kui 200 meetrit, avatud maastikel püsivad nad enamasti kuni 30 meetri kaugusel. Nad puhkavad koos ja otsivad üksteise lähedust. Ühest küljest aitab koospüsimine paremini vaenlast märgata ja talle vastu hakata, teisest küljest aga elavad neile toiduks olevad putukad tavaliselt kolooniatena.

Kõrvukrebane pole inimpelglik. Ta on uudishimulik ja ettevaatamatu ning tuleb tihti inimesi uudistama. Inimesed peavad teda üldiselt kasulikuks, sest ta hävitab termiite. Vahel peetakse kõrvukrebaseid ekslikult koduloomade murdjateks, sest neid nähakse korjustelt usse söömas. Tegelikult ei suuda ta oma hammaste ehituse tõttu suuremaid loomi murda. Loe edasi ...

37. nädal[muuda lähteteksti]

Tüüpiliste tarandkalmete leiukohad Eestis

Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut tarandit – maapinnale kividest laotud müüriga ümbritsetud nelinurkset ala. Mitme tarandiga kalmetes on need ehitatud üksteise külge.

Tarandi piirideks on suured raudkivid või paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Välisserv püüti laduda sirgena ning tarandi sisemus täideti kivide ja mullaga. Tarandi pikkus varieerus 2–3 meetrist 10–12 meetrini, laius vaevalt 1 meetrist kuni 4–5 meetrini.

Tarandkalmeid rajati alates 8. sajandist eKr ja viimased järelmatused on dateeritud vahemikku (7.) 8.–11. (12.) sajand pKr.

Tarandkalmeid ehitati Eestis, Edela-Soomes, Põhja- ja Lääne-Lätis, Loode-Venemaal ja Kesk-Rootsi idaosas. Valter Langi arvates märgib tüüpiliste tarandkalmete ja neile iseloomulike hauapanuste levik läänemeresoome algkeele hilise vormi Põhja-Eestist lähtunud ekspansiooni.

Neid rajanud kollektiivid polnud suuremad tavalisest perest ja sageli ei maetud neisse ka kõiki selle kollektiivi liikmeid. Loe edasi ...

38. nädal[muuda lähteteksti]

[Bengtskäri tuletorn

Bengtskäri tuletorn on Soomes Hanko poolsaare lähedal Bengtskäri laiul asuv tuletorn. Majakas hakkas tööle 1906. aasta detsembris. 1968. aastal majakas automatiseeriti.

52 meetri kõrgune Bengtskäri majakas on Põhjamaade kõrgeim tuletorn.

Majakas ehitati Bengtskäri laiule, mille ümbruses oli palju laevu karile sõitnud. Ehitusmaterjalina kasutati graniiti ja telliseid. Arhitekt oli Florentin Granholm. Jätkusõja ajal Bengtskäri lahingus püüdsid Nõukogude Liidu väed majakat õhku lasta, kuid lahing lõppes soomlaste võiduga. Pärast seda, kui majakas 1968. aastal automaatsüsteemi sai, jäi see tühjaks ja hakkas lagunema. 1990. aastate alguses võttis Turu Ülikool majaka rendile ja tegi korda. See avati muuseumina turistidele 1995. aastal. Aastal 2000 ostis majaka Turu Ülikooli Sihtasutus.

Soome Muuseumiamet arvas Bengtskäri majaka 2009. aastal Soome riiklikult oluliste kultuurimälestiste hulka.

39. nädal[muuda lähteteksti]

Skulptuur Árpádist

Árpád (u 845 – u 907) oli madjarite hõimuliidu juht 9. ja 10. sajandi vahetusel. Ta oli kas ungarlaste püha valitseja ehk kende või nende sõjaline juht ehk gyula.

Kuna allikad räägivad üksteisele vastu, ei ole ajaloolaste seas tema elu üksikasjades üksmeelt. Vaatamata sellele kutsuvad paljud ungarlased teda oma riigi rajajaks ja mõned hilisemad kroonikad on rõhutanud tema kõige silmapaistvamat rolli Pannoonia madaliku hõivamisel. Temast põlvnev Árpádi dünastia valitses Ungari kuningriiki aastani 1301.

Árpádi isa Álmosit mainitakse kõigis Ungari kroonikates madjarite hõimuliidu esimese juhina. Ajaloolase Gyula Kristó järgi sündis Árpád aasta 845 paiku. Tema nimi tuleneb ungari sõnast "oder" (árpa).

Árpádi nimi on tundmatu kõigis Ida-Frangi riigis kirja pandud allikates; Ida-Frangi riik oli 9. ja 10. sajandi vahetusel üks Pannoonia madaliku suurimaid jõude. Need allikad mainivad vaid teist ungarlaste juhti Kurszáni. Kristó oletab, et Kurszán pidi olema ungarlaste vägesid juhtiv gyula ja Árpád oli oma isa järglasena püha kende. Sellele vastanduvas teoorias kirjutab Rumeenia ajaloolane Curta, et Kurszán oli kende ja Árpád gyula ning viimane sai Kurszáni järglaseks selle tiitli kandjana alles siis, kui baierlased Kurszáni aastal 902 või 904 tapsid. Loe edasi ...

40. nädal[muuda lähteteksti]

Punarind

Punarind (Erithacus rubecula) on rästaslaste sugukonda punarinna perekonda kuuluv lind.

Tema rahvapärased nimetused on teiste hulgas punakurguke, lepalind ja risulind.

Eestis on punarind harilik haudelind ja läbirändaja, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 0,7–1,1 miljonile paarile ja talvist arvukust 10–100 isendile. Talvituma jääb punarind üksnes Lääne-Eesti saartel ja rannikul.

Punarind pesitseb maapinnal ja tema pesa on varjatud. See võib asuda kännu juuretühemikus, murdunud puutüve all või lihtsalt pinnasesüvendis sõnajala varjus, harvem risuhunniku all või madalal asuvas puuõõnes.

Punarind muneb mai alguses 5–7 muna. Munad on heleroosad või kreemjad tuhmide roostepruunide või kollakate tähnidega. Emaslind haub neid 13–14 päeva. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Seejärel pojad kooruvad.

Pojad viibivad pesas 12 päeva. Vanemad toidavad neid, tuues neile toitu üle 300 korra päevas. Toiduks on eranditult selgrootud, eriti putukad. Vanemad on pesa juures ettevaatlikud, et selle asukohta mitte reeta. Seejärel pojad lahkuvad pesast, kuigi ei oska siis veel lennata. Nad jooksevad rohus ja vähimagi ohu korral peidavad end. Ohu eest hoiatavad vanemad neid tasase ja kestva hüüdega "Tsss..." või "Tsii...". Vanalinnud toidavad neid veel kaks-kolm nädalat. Seejärel pojad iseseisvuvad ja pesakond laguneb. Loe edasi ...

41. nädal[muuda lähteteksti]

Paide ordulinnuse varemed (2021)

Paide piiramine toimus 1560. aasta septembris ja oktoobris Liivi sõja ajal. Moskva tsaaririigi väed ei suutnud Paide ordulinnust vallutada.

Moskva väed olid 1560. aasta suvel juba piiranud Viljandi ordulinnust ja vallutanud selle ning vangistanud seal viibinud endise ordumeistri Wilhelm von Fürstenbergi. Pärast Viljandi vallutamist jagas Moskva oma väe kolme ossa: ühe saatis Võnnu ja Volmari alla, teise Paide alla ning kolmanda Läänemaale. See viimane osa läks edasi Harjumaale ja Tallinna alla ning osales Jeruusalemma mäe lahingus.

Johann Renneri andmeil tulistasid venelased 7. septembril Paide all terve päeva. 13. septembril jõudsid pärale venelaste rasked suurtükid, millest anti linnusele tuld ja hävitati müürist umbes 60 sülda. Seepeale jooksid piirajad linnusele tormi ja püüdsid redelitega müüridele tõusta. Linnuse kaitsjad aga sundisid ägeda tulistamisega venelased taganema. Loe edasi ...

42. nädal[muuda lähteteksti]

1992. aasta Riigikogu valimiste tulemused

1992. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu seitsmenda koosseisu valimised, mis toimusid 20. septembril 1992. Samal päeval toimus ka 1992. aasta presidendivalimiste esimene voor. Tegu oli esimeste Riigikogu valimistega pärast Eesti taasiseseisvumist.

Kuigi Eesti põhiseaduse järgi valitakse Riigikogu neljaks aastaks, siis 1992. aastal valiti see vastavalt põhiseaduse rakendamise seadusele erandkorras vaid kolmeks aastaks.

Valimised võitis valimisliit Isamaa, saades 22% häältest ja 29 kohta Riigikogus. Teiseks tuli valimisliit Kindel Kodu, kogudes 13,6% häältest ja kolmanda koha saavutas valimisliit Rahvarinne, mis kogus 12,3% häältest. Kindel Kodu ja Rahvarinne said Riigikogus vastavalt 17 ja 15 kohta. Lisaks pääsesid Riigikokku veel neli nimekirja: Mõõdukad (9,7%, 12 kohta), ERSP (8,8%, 10), Kuningriiklased (7,1%, 8) ja Eesti Kodanik (6,9%, 8). Riigikokku pääsesid ka isikumandaadi saanud Rein Järlik ja Tiit Made, kuigi nimekirjad, kus nad kandideerisid (vastavalt valimisliit Rohelised ja Eesti Ettevõtjate Erakond), valimiskünnist ei ületanud. Loe edasi ...

43. nädal[muuda lähteteksti]

Keila vapp

Keila on linn ja omavalitsusüksus Harju maakonna lääneosas Keila jõe ääres, Tallinnast 25 km edelas.

Keila piirneb kirdenurgast Harku valla Kumna külaga, idas Saue valla Valingu külaga, lõunas Lääne-Harju valla Ohtu ja Kulna külaga, lõunas ja läänes Lääne-Harju valla Niitvälja külaga ning põhjas Lääne-Harju valla Valkse ja Tõmmiku külaga. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.

Keila pindala on 11,25 km² ja elanike arv 2016. aasta alguse seisuga oli 9577. Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas.

Esmakordselt mainiti Keilat (Keikæl) kirjalikes allikates 1241. aastal 10 adramaa suuruse külana. Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks 15 alevist. Liivi sõja ajal sai Keila rängalt kannatada ja pärast sõda jäi sinna vaid kirikuküla. 1925. aastal sai Keilast alev ja 1. mail 1938 kolmanda astme linn.

Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Turba liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on olnud linna arengus oluline. Loe edasi ...

44. nädal[muuda lähteteksti]

Hariliku kuuse levila

Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Hariliku kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ja läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.

Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ja leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike.

Soodsatel tingimustel võivad üksikud käbid tekkida 15 aasta vanustele puudele. Seemnete idanevus on üldjuhul suur ja säilib 4–5 aastat (idanevus väheneb järk-järgult). Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aastat vanaks.

Kuusk on levinud jõulupuu. Loe edasi ...

45. nädal[muuda lähteteksti]

Värvipinnalt koorunud pliivärv enne 1948. aastat ehitatud majas

Pliivalge on valge mürgine värvipigment, mis on olnud kasutusel alates antiikajast. Hoolimata mürgisusest oli see pikka aega maalikunstis kasutatav põhiline valge pigment, sest puudusid samaväärsed alternatiivid. Koostiselt on pliivalge aluseline pliikarbonaat, 2PbCO3·Pb(OH)2. Ta on kompleksühend, mis sisaldab nii karbonaat- kui hüdroksiidioone.

Pigment on hõbejas- kuni kreemjasvalge, opaakne, hästi värvust andev ja hea katvusega. Värvuselt kõige soojatoonilisem kõigist valgetest pigmentidest. Nagu kõik pliid sisaldavad pigmendid neelab väga tugevasti röntgenikiiri (nagu ka kroomkollane, Napoli kollane või mennik).

Värvainete indeksis on pliivalge tähised PW 1 (Pigment White 1) ja C.I. 77597, CAS-number on CAS 1319-46-6.

20. sajandil keelati pigmendi kasutamine mürgisuse tõttu. Erandina on lubatud kasutada pliivalget sisaldavaid värve kunstiteoste restaureerimisel ja ajalooliste hoonete rekonstrueerimisel.

Eesti keeles on varem kasutatud pliivalge kohta eksitavat terminit "tinavalge". Loe edasi ...

46. nädal[muuda lähteteksti]

Minnesota osariigi teretulemastskulptuur

Minnesota on osariik Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne regioonis. Minnesota osariik loodi Minnesota territooriumi idaosast ja võeti Ameerika Ühendriikide koosseisu 32. osariigina 11. mail 1858. Osariigi nimi tuleb dakotakeelsest sõnast Mnisota. Rohkete järvede tõttu tuntakse osariiki mitteametlikult ka "10 000 järve maana" (Land of 10,000 Lakes). Minnesota ametlik moto on prantsuskeelne fraas L'Étoile du Nord (eesti keeles 'Põhjatäht').

Pindalalt on Minnesota Ameerika Ühendriikide osariikide seas 12. kohal ja rahvaarvult 21. kohal, aga ligi 60% selle elanikest elavad Minneapolise-Saint Pauli suurlinna-alal. Neid linnu tuntakse koos ka Kaksiklinnadena (Twin Cities). Ülejäänud osariigi moodustavad läänes laiuvad preeriad, kus tänapäeval tegeldakse põllumajandusega, kagus paiknevad heitlehised metsad, mis on tänaseks osaliselt maha raiutud, muudetud põllumaaks ja inimeste asualaks, ning peamiselt osariigi põhjaosa katvad Laurentia segametsad.

Kuni nende alade asustamiseni eurooplaste poolt olid Minnesota põliselanikud dakota ja odžibvei indiaanlased. Suurem osa algsetest euroopa asunikest emigreerus Minnesotasse Skandinaaviast ja Saksamaalt ning osariik on tänaseni skandinaavia-ameerika ja saksa-ameerika kultuuri üks keskusi. Minnesota elatustase on üks USA kõrgeimaid, minnesotalased kuuluvad USA kõige paremini haritud ja jõukama elanikkonna hulka. Loe edasi ...

47. nädal[muuda lähteteksti]

Haapsalu jaamahoone perroon (2012)

Haapsalu raudteejaam on endine raudteejaam Läänemaal Haapsalus.

Haapsalu jaamahoone ehitati 19051907. Hoone projekteeris Karl Werheim ja insener oli V. Vestfalen. Lisaks jaamahoonele ja perroonile valmisid veel veetorn, kaubaladu ning paljud teised jaama abihooned, näiteks jaamatööliste elamud, kuurid, keldrid, raudteejaama ambulants, loomalaut, pagasihoone, pesuköök ja pöörmepostid.

Haapsallu viis aastatel 1905–2004 Keila–Haapsalu raudteelõik, mis 2004. aasta kevadel üles võeti. Liinil Tallinn–Haapsalu sõitsid regulaarsed reisirongid kuni 1995. aasta septembrini, misjärel kasutati raudteed vähesel määral veel vaid kaubaveoks. Haapsalu jaamale eelnes Keila suunalt Uuemõisa raudteepeatus.

Haapsalu raudteejaama nn Imperaatoripaviljonis asub 1997. aasta juunist Eesti Raudteemuuseum, mis jätkab 1970. aastal Tallinnas asutatud laiarööpmelise raudtee (1524 mm) muuseumi tegevust.

2008. aastal avati Riisipere–Haapsalu–Rohuküla raudteetammil ligi 60 km pikkune Läänemaa Tervisetee. Loe edasi ...

48. nädal[muuda lähteteksti]

Kollase männi puit

Kollane mänd (Pinus ponderosa) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Liigi põhiteisendi var. ponderosa leidis 1826. aastal Washingtoni osariigi maa-alalt šoti botaanik David Douglas. Samas pidas ta seda algul vaigumänniks ja leidis alles 1829. aastal, et tema kogus olevate männinäidiste seas on üks uus seni tuvastamata liik. Mänd sai nime kollast värvi väärtusliku puidu järgi.

Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, kuid pole levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunaosas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma −29...–34 °C. Kollased männid taluvad hästi põuda, kuid mitte liigniiskust, sellepärast tuleks neile valida valgusküllane ja kuivem kasvukoht. Kuigi kollasel männil on pikad ja ilusad okkad, jääb tema võra meie kliimas hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad Tallinna Botaanikaaias. Samuti võib meil kollast mändi leida Tartu puukoolis, selle kõrval olevas pargis, Emajõe-äärses dendropargis ja mujal. Loe edasi ...

49. nädal[muuda lähteteksti]

Taani vabatahtlike kompanii mälestuskivi Rõuges (2020)

Taani vabatahtlike kompanii ehk Taani Balti Abikorpuse jalaväekompanii (taani keeles Dansk-Baltisk Auxiliær Corps – lühend DBAC; ametlik nimetus prantsuse keeles Сorps Danois, Compagnie Borgelin) oli kapten (hiljem kolonelleitnant) Richard Gustav Borgelini juhitud jalaväekompanii Eesti ja Läti Vabadussõjas. Taanis eraalgatusel moodustatud üksus tegi Lõunarindel Eesti Rahvaväe 2. Diviisi alluvuses kaasa lahingud Rõugest Jēkabpilsini ja võitles ka Pihkva rindel. Kompanii kaotas lahingutes ühe ohvitseri ja 18 sõdurit langenutena ning 34 sõdurit haavatutena.

Vabadussõja puhkedes pöördus Eesti Ajutine Valitsus oma välissaatkondade kaudu Skandinaavia riikide poole, et saada sõjalist abi. Liitlasriigid olid omalt poolt soovitanud Rootsi, Norra ja Taani valitsustel toetada Balti riike võitluses Nõukogude Venemaaga, lubades esimesel võimalusel kompenseerida relvadele ja laskemoonale tehtud kulutused. Riiklikud väed Skandinaaviast siiski Eestit toetama ei läinud. Loe edasi ...

50. nädal[muuda lähteteksti]

Vikipeedia:Nädala artiklid/50 (2022)

51. nädal[muuda lähteteksti]

Vikipeedia:Nädala artiklid/51 (2022)

52. nädal[muuda lähteteksti]

Vikipeedia:Nädala artiklid/52 (2022)

Vaata ka[muuda lähteteksti]